caravelle T2 ´76 - MeelisV
Postitatud: L Okt 25, 2014 9:52 am
no niih nüüd ma ka siin.
Ehk siis eile sai ära toodud Elvast üks unistus, kas see unistus on "helesinine" või mitte seda veel ei tea.
jutu jätkuks siis, et:
aastaid olen ma vaadanud neid busse sellise tundega et ma tahan kah
elukaaslane kah neid nähes alati heldib ja üle huulte tuleb "nunnu".
noh tegelikult mul on kodus üks juba mitu aastat poolikuna seisnud õkjuhutusega lollus nimega fiat 126
oli siiski vaja üks asi juurde võtta ja eesmärk oli saada stiilsm vedur oma haagissuvilale.
noh ja nüüd siis oli pakkumises üks T2 aastast ´76
peale lisafotode saamist otsustasin ka pika teekonna ette võtta (Tallinn-Elva), et minna vaatama.
natuke ekslemist mulle tundmatus linnas ja seal ta oligi ühe korrusmaja ees.
kõrvale parkides piidlesin läbi akna ja noh seis polnud just nii helge nagu piltidelt paistis s.t. oli natuka rohkem räsitud värviga ehk lahti löönud pahtliga siin ja seal s.t. ma ei märganud seda piltidelt või ei tahtnud märgata. aga see ei ole mingi põhjendus
ning esimese asjana õue tulnud omanikule (Aimar) esitasin küsimuse - kus paagi kork on ? loomulikult peale "tere"
etteruttavalt see viimane jäigi kadunuks
tegin siis tiiru paremalt poolt vasakule ja vasakult paremale ja vaatasin sisse ja välja ülesse ja alla ja ...
noh jah otseselt läbi just ei paista s.t. katus ja küljed oleks nagu OK ehk talutavad.
kuigi jah külgedel on näha pahtlit mis tahab sealt lahkuda.
samas põhja alla pole asi nii roosiline sest seal tahab tegemist nii põhjaplekk ise kui ka osaliselt raam s.t. nii pikki kui risti talad.
mis ja kuidas see selgub kunagi hiljem.
nüüd aga tagasi minu ja bussi juurde sest selline kohtumine mulle oli esmakordne
ehk unistanud küll ja sõitmas näinud ja ... aga ise pole nii lähedalt näinud, veelvähem katsunud ja rääkimatta sisse istumisest ja sõitmisest.
nüüd see siis juhtus istusin sisse - nalja oli palju.
muidugi ei tahtnud buss minuga sõbraks saada ja keeldus süütevõtit omaks tunnistamast ehk seda mina Elvas keerama ei saanudki ja seda tegi nüüd siis juba eelmine omanik ise. nupust käivitamise aga tunnistas küll mulle sobivaks tegevuseks.
esimesed meetrid sõitu olid hirmutavad: käigud ei lähe sisse, rool on raske ...
aga eks raskused ongi ületamiseks.
olles nii kaugele tulnud, nädalajagu päevi sisemiselt keenud teadmisega, et buss on käeulastuses otsustasin siiski ära võtta kuigi mingi kahtlus oli sees.
tegime lepingu ja tehingu ning lahkusime sõpradene
Aimar jäi nukralt järele vaatam kuidas põrr lahkus.
noh sõit oli elamus.
alustades sellest, et esmalt eksisin ma Elvas ära
ja siis need esimesed paar-kolmkümmend kilomeetrit - ehk esimese 3...4 jooksul oli põnevus
siis edasi tekis arutelu iseendaga milles jäid kajama fraasid: miks sa seda tegid, kas sul on seda vaja, oli see mõistlik mõte jne. jne.
10...15 km ja olin suht murtud - tulin emotsioonide pilvelt alla ja see kuradike mu õlal kes ütles, et loll mõte sai teoks tehtud oli võitnud.
aga mis teha - koju tuli ju jõuda sest ma ei saanud ju tagasi minna.
aga otsaga Tartus peale tankimist linna piiril ja juba ringteelt põhimaanteele sõites oli hoopis teine tuju - palju positiivsem
mõtted kogunesid ja seedusid ja .... ma nautisin seda kõike järjest rohkem.
nüüd bussist veel.
sinna on vahele pandud 2L mootor mis tiksub päris kenasti ehk ei ühtegi lonkamist ega kõrvalist heli.
samas on selle swapiga kaduma läinud salongisoojendus s.t. seda pole paigaldatud
eile oli õhtul siis ~-2C külma ja see buss pole just eriti tihe - pedaalide ja käsipiduri juurest näeb ju õue seega puhub sealt ka sisse.
eks ma olin sellega ka arvestanud - talvesaabas oli jalas, paksud riided seljas ja suusakindad käes sai siis see teekond ette võetud (~210km)
lisavarustusena oli mul kaasas suurem termos sooja teega.
auto millega ma sinna läksin ja oli mõeldud ka saateautoks tagasiteele aga jäi ajahätta ja pidi kiirelt lahkuma seega jäin juba Elvast lahkudes omapäi
polnud just erutav mõte tundmatu 38 a. vana autoga milles pole sooja ja mille käitumine on ettearvamatu sõita maha 200km ja õhtu oli saabumas seega pimedus ründas.
seda kiiremini tahtsin ma ka koju jõuda ja pressisin seda parempoolset vidinat seal põrandal ikka sügavamale kuni sain aru et see põrr sõidab ju päris hästi.
enne tartut sin ma tehtud juba esimese möödasõidu mis oli ka tujutõstvam tegevus.
s.t. minul oli eelnevalt eelarvamus et nende autode tavaline sõidukiirus on ehk sinna 70 kanti ja 90 oleks piinamine aga....
suurel maanteel sai juba hooga lastud koos liiklusvooga aga probleem oli selles et spidomeeter ei tööta seega puudus mul teadmine igasugusets kiirusest ja ees ootasid kaamerad. õnneks leidub taskus nutikas abiline mis kiirust mõõdab ja näitab ning kaameraid teab seega sai see hirma maha võetud.
lasin siis rahulikult ~90 +/- olenevalt kaameratest ja mäo ümbersidus kehtis veel 110 lasin siis ka sealt kiiremini läbi ehk 110 oli tõitsa OK
pean pattu tunnistama, et tegelikult proovisin ka natuke rohkem. kuigi jah polnud ju lubatud aga tee oli tühi ehk oht oli vaid endale võtsin selle riski ja ikkagi proovisin noh 130 oli piir millest ma üle ei lasknud aga oleks läinud küll
peale seda olin ma müüdud mees.
sooja teed sai joodud seni kuni nägin teda pimeduse saabumiseni tassi valada ja edaspidi pidin ise hakkama saama.
peale koset oli jälle 110 ja seal lasin juba julgelt 110..115 teadmisega et abi pole kaugel ja kodu on lähedal.
ehk 16.30 ...19.10 24.10.2014 oli see aeg millal ma järjest kiindusin enam ja enam sellesse algselt rumala otsuse subjekti.
ega minuteada mul elukaaslane ei tea veel et ma selle bussi ära tõin
ta teab, et jah pakuti ja me rääkisime sellest ja et mulle meeldis je ... aga ....
eile ta aknast välja ei vaadanud ja hommikul ta veel magas kui ma kirjutasin ja nüüd pole veel vaadanud
eks näis mis emotsioonid tulevad - kas visatakse mind välja või saan .... musi
lisan siia lõppu ka mõned Aimari tehtud pildid
ja edaspidi tuleb neid minu enda poolt tehtuna koos paljude lollide küsimustega milledele ma ka loodan vastuseid saada
Ehk siis eile sai ära toodud Elvast üks unistus, kas see unistus on "helesinine" või mitte seda veel ei tea.
jutu jätkuks siis, et:
aastaid olen ma vaadanud neid busse sellise tundega et ma tahan kah
elukaaslane kah neid nähes alati heldib ja üle huulte tuleb "nunnu".
noh tegelikult mul on kodus üks juba mitu aastat poolikuna seisnud õkjuhutusega lollus nimega fiat 126
oli siiski vaja üks asi juurde võtta ja eesmärk oli saada stiilsm vedur oma haagissuvilale.
noh ja nüüd siis oli pakkumises üks T2 aastast ´76
peale lisafotode saamist otsustasin ka pika teekonna ette võtta (Tallinn-Elva), et minna vaatama.
natuke ekslemist mulle tundmatus linnas ja seal ta oligi ühe korrusmaja ees.
kõrvale parkides piidlesin läbi akna ja noh seis polnud just nii helge nagu piltidelt paistis s.t. oli natuka rohkem räsitud värviga ehk lahti löönud pahtliga siin ja seal s.t. ma ei märganud seda piltidelt või ei tahtnud märgata. aga see ei ole mingi põhjendus
ning esimese asjana õue tulnud omanikule (Aimar) esitasin küsimuse - kus paagi kork on ? loomulikult peale "tere"
etteruttavalt see viimane jäigi kadunuks
tegin siis tiiru paremalt poolt vasakule ja vasakult paremale ja vaatasin sisse ja välja ülesse ja alla ja ...
noh jah otseselt läbi just ei paista s.t. katus ja küljed oleks nagu OK ehk talutavad.
kuigi jah külgedel on näha pahtlit mis tahab sealt lahkuda.
samas põhja alla pole asi nii roosiline sest seal tahab tegemist nii põhjaplekk ise kui ka osaliselt raam s.t. nii pikki kui risti talad.
mis ja kuidas see selgub kunagi hiljem.
nüüd aga tagasi minu ja bussi juurde sest selline kohtumine mulle oli esmakordne
ehk unistanud küll ja sõitmas näinud ja ... aga ise pole nii lähedalt näinud, veelvähem katsunud ja rääkimatta sisse istumisest ja sõitmisest.
nüüd see siis juhtus istusin sisse - nalja oli palju.
muidugi ei tahtnud buss minuga sõbraks saada ja keeldus süütevõtit omaks tunnistamast ehk seda mina Elvas keerama ei saanudki ja seda tegi nüüd siis juba eelmine omanik ise. nupust käivitamise aga tunnistas küll mulle sobivaks tegevuseks.
esimesed meetrid sõitu olid hirmutavad: käigud ei lähe sisse, rool on raske ...
aga eks raskused ongi ületamiseks.
olles nii kaugele tulnud, nädalajagu päevi sisemiselt keenud teadmisega, et buss on käeulastuses otsustasin siiski ära võtta kuigi mingi kahtlus oli sees.
tegime lepingu ja tehingu ning lahkusime sõpradene
Aimar jäi nukralt järele vaatam kuidas põrr lahkus.
noh sõit oli elamus.
alustades sellest, et esmalt eksisin ma Elvas ära
ja siis need esimesed paar-kolmkümmend kilomeetrit - ehk esimese 3...4 jooksul oli põnevus
siis edasi tekis arutelu iseendaga milles jäid kajama fraasid: miks sa seda tegid, kas sul on seda vaja, oli see mõistlik mõte jne. jne.
10...15 km ja olin suht murtud - tulin emotsioonide pilvelt alla ja see kuradike mu õlal kes ütles, et loll mõte sai teoks tehtud oli võitnud.
aga mis teha - koju tuli ju jõuda sest ma ei saanud ju tagasi minna.
aga otsaga Tartus peale tankimist linna piiril ja juba ringteelt põhimaanteele sõites oli hoopis teine tuju - palju positiivsem
mõtted kogunesid ja seedusid ja .... ma nautisin seda kõike järjest rohkem.
nüüd bussist veel.
sinna on vahele pandud 2L mootor mis tiksub päris kenasti ehk ei ühtegi lonkamist ega kõrvalist heli.
samas on selle swapiga kaduma läinud salongisoojendus s.t. seda pole paigaldatud
eile oli õhtul siis ~-2C külma ja see buss pole just eriti tihe - pedaalide ja käsipiduri juurest näeb ju õue seega puhub sealt ka sisse.
eks ma olin sellega ka arvestanud - talvesaabas oli jalas, paksud riided seljas ja suusakindad käes sai siis see teekond ette võetud (~210km)
lisavarustusena oli mul kaasas suurem termos sooja teega.
auto millega ma sinna läksin ja oli mõeldud ka saateautoks tagasiteele aga jäi ajahätta ja pidi kiirelt lahkuma seega jäin juba Elvast lahkudes omapäi
polnud just erutav mõte tundmatu 38 a. vana autoga milles pole sooja ja mille käitumine on ettearvamatu sõita maha 200km ja õhtu oli saabumas seega pimedus ründas.
seda kiiremini tahtsin ma ka koju jõuda ja pressisin seda parempoolset vidinat seal põrandal ikka sügavamale kuni sain aru et see põrr sõidab ju päris hästi.
enne tartut sin ma tehtud juba esimese möödasõidu mis oli ka tujutõstvam tegevus.
s.t. minul oli eelnevalt eelarvamus et nende autode tavaline sõidukiirus on ehk sinna 70 kanti ja 90 oleks piinamine aga....
suurel maanteel sai juba hooga lastud koos liiklusvooga aga probleem oli selles et spidomeeter ei tööta seega puudus mul teadmine igasugusets kiirusest ja ees ootasid kaamerad. õnneks leidub taskus nutikas abiline mis kiirust mõõdab ja näitab ning kaameraid teab seega sai see hirma maha võetud.
lasin siis rahulikult ~90 +/- olenevalt kaameratest ja mäo ümbersidus kehtis veel 110 lasin siis ka sealt kiiremini läbi ehk 110 oli tõitsa OK
pean pattu tunnistama, et tegelikult proovisin ka natuke rohkem. kuigi jah polnud ju lubatud aga tee oli tühi ehk oht oli vaid endale võtsin selle riski ja ikkagi proovisin noh 130 oli piir millest ma üle ei lasknud aga oleks läinud küll
peale seda olin ma müüdud mees.
sooja teed sai joodud seni kuni nägin teda pimeduse saabumiseni tassi valada ja edaspidi pidin ise hakkama saama.
peale koset oli jälle 110 ja seal lasin juba julgelt 110..115 teadmisega et abi pole kaugel ja kodu on lähedal.
ehk 16.30 ...19.10 24.10.2014 oli see aeg millal ma järjest kiindusin enam ja enam sellesse algselt rumala otsuse subjekti.
ega minuteada mul elukaaslane ei tea veel et ma selle bussi ära tõin
ta teab, et jah pakuti ja me rääkisime sellest ja et mulle meeldis je ... aga ....
eile ta aknast välja ei vaadanud ja hommikul ta veel magas kui ma kirjutasin ja nüüd pole veel vaadanud
eks näis mis emotsioonid tulevad - kas visatakse mind välja või saan .... musi
lisan siia lõppu ka mõned Aimari tehtud pildid
ja edaspidi tuleb neid minu enda poolt tehtuna koos paljude lollide küsimustega milledele ma ka loodan vastuseid saada