Andrese '66
Postitatud: R Sept 16, 2016 8:08 pm
Nagu eelmise põrnika teemas sai öeldud, on aeg liikuda parematele jahimaadele. Ehk siis saage tuttavaks: minu '66. a Type 1.
Noh, saamisest ka. Kuna roosa põrnikas sai kuulutatud peaagu vanarauaks, alustasin mõni kuu hiljem, suve keskpaiku vist, uue põrnika otsimist ja sedapuhku Soomest. Ja kuna ideaalid olid ka pisut muutunud, vaatasin ainult pre 67 põrnikaid.
Eriti midagi ei leidnud, alguses vähemalt. Aja möödudes ilmusid uued põrrad müüki. Mida sügisele lähemale, seda rohkem neid tuli, nagu mulle oli ka öeldud. Enamik neist muidugi ei olnud mulle just sobivad autod - oli roostes ja pooleli olevaid projekte, oli autosid, mis asusid kaugel kaugel Põhja-Soomes, oli autosid, mis asusid Ahvenamaal. Ning loomulikult ka autosid, mille hinnale hammas lihtsalt peale ei hakanud.
Siiski jäi kõigi nende autode hulgast silma üks punane põrnikas. Asus Helsingis - sobiv. Viimati tehtud töid ja vahetatud asju oli korralikult - sobiv. Väljalaskeaasta 1966 - sobiv. Hind - sobiv. Ja seitsmendal septembril 2016 kell pool kaheksa õhtul ta minu juurde jõudiski.
Nähes autot esimest korda päris elus ja oma silmaga, oli esimene mõte see, et värv on oluliselt tumedam, kui kuulutuses olnud piltidel. Teine mõte oli aga see, et pagan, oluliselt kenam näeb välja. Täitsa võib öelda, et armastus esimesest (päris elu) silmapilgust ja emotsioonid ainult positiivsed. Olin ääretult rahul.
13. septembril sai ARK-is käidud ja auto ära registreeritud. Numbrimärgiga läks väga napilt, peaagu oleks saanud auto aastaga ühtiva numbri aga ega liiga palju õnne saa vist ka olla. Aga põhjust rõõmustamiseks oli siiski piisavalt, kuna ikkagi üks vanema tüübi põrnikas Eesti teedel juures, juhhuu!
Auto seisukorrast nii palju, et põhjas meetriseid auke pole, nagu eelneval projektil, tõtt-öelda tundub põhi vägagi heas korras olevat; kõik tihendid on eelmisel aastal vahetatud, pidurisilindrid ja -klotsid niisamuti; osa summutist on uus; uus värvikiht on peale pandud üle-eelmise omaniku poolt (öeldi küll, et eeltöö on kehv olnud, mõnest kohast pisut näha ka seda, aga muidu läigib kenasti); mootor on 1600-ne ehk siis minekut on küllaga; paigaldatud on ka uus raadio ja kõlarid. Rohkem vist pole seisukorra kohta öelda.
Juhul kui kellelgi soovi on, siis autot võimalik arvatavasti näha tuleval Tagadi restauraatorite päeval (02.10.16).
Noh, saamisest ka. Kuna roosa põrnikas sai kuulutatud peaagu vanarauaks, alustasin mõni kuu hiljem, suve keskpaiku vist, uue põrnika otsimist ja sedapuhku Soomest. Ja kuna ideaalid olid ka pisut muutunud, vaatasin ainult pre 67 põrnikaid.
Eriti midagi ei leidnud, alguses vähemalt. Aja möödudes ilmusid uued põrrad müüki. Mida sügisele lähemale, seda rohkem neid tuli, nagu mulle oli ka öeldud. Enamik neist muidugi ei olnud mulle just sobivad autod - oli roostes ja pooleli olevaid projekte, oli autosid, mis asusid kaugel kaugel Põhja-Soomes, oli autosid, mis asusid Ahvenamaal. Ning loomulikult ka autosid, mille hinnale hammas lihtsalt peale ei hakanud.
Siiski jäi kõigi nende autode hulgast silma üks punane põrnikas. Asus Helsingis - sobiv. Viimati tehtud töid ja vahetatud asju oli korralikult - sobiv. Väljalaskeaasta 1966 - sobiv. Hind - sobiv. Ja seitsmendal septembril 2016 kell pool kaheksa õhtul ta minu juurde jõudiski.
Nähes autot esimest korda päris elus ja oma silmaga, oli esimene mõte see, et värv on oluliselt tumedam, kui kuulutuses olnud piltidel. Teine mõte oli aga see, et pagan, oluliselt kenam näeb välja. Täitsa võib öelda, et armastus esimesest (päris elu) silmapilgust ja emotsioonid ainult positiivsed. Olin ääretult rahul.
13. septembril sai ARK-is käidud ja auto ära registreeritud. Numbrimärgiga läks väga napilt, peaagu oleks saanud auto aastaga ühtiva numbri aga ega liiga palju õnne saa vist ka olla. Aga põhjust rõõmustamiseks oli siiski piisavalt, kuna ikkagi üks vanema tüübi põrnikas Eesti teedel juures, juhhuu!
Auto seisukorrast nii palju, et põhjas meetriseid auke pole, nagu eelneval projektil, tõtt-öelda tundub põhi vägagi heas korras olevat; kõik tihendid on eelmisel aastal vahetatud, pidurisilindrid ja -klotsid niisamuti; osa summutist on uus; uus värvikiht on peale pandud üle-eelmise omaniku poolt (öeldi küll, et eeltöö on kehv olnud, mõnest kohast pisut näha ka seda, aga muidu läigib kenasti); mootor on 1600-ne ehk siis minekut on küllaga; paigaldatud on ka uus raadio ja kõlarid. Rohkem vist pole seisukorra kohta öelda.
Juhul kui kellelgi soovi on, siis autot võimalik arvatavasti näha tuleval Tagadi restauraatorite päeval (02.10.16).