Vahejuhtum raamlaagriga
Postitatud: T Aug 21, 2012 5:05 pm
Lugu siis selline, et ehitasin mitu aastat oma bussile uut mootorit (tavaline 2,0 type4). 2010 aasta suvel oli asi lõpuks niikaugel, et mootor oli peal ja esimesed proovisõidudki tehtud. Võtsin juba hoogu, et ülevaatusele minna, kui ühel proovisõidul hakkas mootorist kostma üha valjenevat kõlinat. Kahtlustasin esialgu muidugi klapimehhanismi ja hakkasin ükshaaval hüdrotõukureid vahetama, aga ei midagi. Ega jäänudki muud üle kui mootor maha ja uuesti laiali. Kuna kolin tuli alati sisse mõned minutid pärast käivitamist, võis oletada, et kusagil väntmehhanismis tekib mootori soojenedes ja õlirõhu langedes mingite pindade vahel soovimatu kontakt. Kolbide, klappide ja kepsulaagrite juures midagi ebatavalist aga ei leidnud ja kuna prioriteedid siirdusid mujale, siis jäi asi kaheks aastaks sinnapaika. Mõni nädal tagasi soendasin projekti uuesti üles ja võtsin mootoriploki pooleks. Keskmise raamlaagri pindu vaadates võib üsna kindlalt öelda, et kolina allikas on just seal:
Veider on just see asümmeetria - ühe poole pind on korras, samas kui teisel pool oleks nagu kuivale jäänud. Ploki raamlaagrid tunduvad olevat ühes mõõdus ja ühel joonel (niipalju kui käepäraste vahenditega mõõta õnnestus), saalede headuse kohta ei oska midagi öelda. Defektne väntvõll on esmapilgul kõige ebatõenäolisam (ja ka kõige ebameeldivam) variant, aga just sealt õnnestus leida väike, kuid siiski mõõdetav anomaalia. Näib, et väntvõlli laagripinnad on tiba mõõdust väljas ja ka tiba koonilised: liugepinna ühes otsas on läbimõõt 54,73 ja teises otsas 54,74 mm (peaks vist olema igal pool 54,75). Mul pole mootoriehituses niipalju kogemust, et öelda, kas need mõnesajandikulised hälbed võivad põhjustada selliseid tagajärgi, aga puht-loogiliselt seletaks see asümmeetrilist kulumist küll. Saale keskelt õlikanalist liigub õli eelkõige sinnapoole, kus väiksem takistus (suurem lõtk) ja teine pool võib jääda kuivale. Lasin vända lihvida korraliku reputatsiooniga töökojas (Tallinnas Lõvipargi juures, kus praegu on restorani köök) ega pidanud tookord vajalikuks nende tööd kuigi põhjalikult üle kontrollida.
Nüüd on siis paras hetk kukalt kratsida ja mõelda, mis edasi teha.
Veider on just see asümmeetria - ühe poole pind on korras, samas kui teisel pool oleks nagu kuivale jäänud. Ploki raamlaagrid tunduvad olevat ühes mõõdus ja ühel joonel (niipalju kui käepäraste vahenditega mõõta õnnestus), saalede headuse kohta ei oska midagi öelda. Defektne väntvõll on esmapilgul kõige ebatõenäolisam (ja ka kõige ebameeldivam) variant, aga just sealt õnnestus leida väike, kuid siiski mõõdetav anomaalia. Näib, et väntvõlli laagripinnad on tiba mõõdust väljas ja ka tiba koonilised: liugepinna ühes otsas on läbimõõt 54,73 ja teises otsas 54,74 mm (peaks vist olema igal pool 54,75). Mul pole mootoriehituses niipalju kogemust, et öelda, kas need mõnesajandikulised hälbed võivad põhjustada selliseid tagajärgi, aga puht-loogiliselt seletaks see asümmeetrilist kulumist küll. Saale keskelt õlikanalist liigub õli eelkõige sinnapoole, kus väiksem takistus (suurem lõtk) ja teine pool võib jääda kuivale. Lasin vända lihvida korraliku reputatsiooniga töökojas (Tallinnas Lõvipargi juures, kus praegu on restorani köök) ega pidanud tookord vajalikuks nende tööd kuigi põhjalikult üle kontrollida.
Nüüd on siis paras hetk kukalt kratsida ja mõelda, mis edasi teha.