Jutt on siis kopeeritud sõna-sõnalt automoto foorumist:
See, kes juttu räägib on Tõnu Piibur, Unic-motost.
Mul on ta telefoninumber kah kusagil, hetkel ei leia
Üritus on jätkuks 2000. aastal toimunud sarnasele ümber Eesti sõidule, kus tublimad uunikud sõitsid Jaanipäeva nädalal koos Rahvusmeeskooriga läbi Paide, Pärnu, Viljandi, Otepää, Avinurme ja Kunda Tallinnasse. Kõikides peatuspaikades andis RAM autokastist kontserte ja toimusid uunikute näitused.
2005. aastal tervitame oma vanaaegsete autode ja mootorrataste ringreisiga paiku, kus pole ammu vanatehnikat eksponeeritud. Kultuurilise programmi eest kannavad hoolt rahvatantsuansambli „Kuljus” suured ja väikesed tantsijad. Ööbimine toimuks telkides omavalitsuste poolt näidatud kohtades, sisetingimustes magada soovijad broneeriksid iseseisvalt kohalikus majutusasutuses toad. Toitlustamine toimuks omal käel mugavaimal hetkel. Osavõtumaks liiklusvahendile on 100.-, selle eest saab rallimärgi ja üht-teist veel. Vanatehnikahuvilised on oodatud osalema tasuta.
Laagripaigad: Kiviõli 22. juuni õhtu
Jõgeva 23. juuni õhtu
Antsla 24. juuni õhtu
Suure-Jaani 25 juuni õhtu
Tantsu- ja näituseplatsid: Kiviõli 22. juuni
Iisaku; Mustvee; Jõgeva 23. juuni
Palamuse; Põlva; Võru; Antsla 24. juuni
Valga; Suure-Jaani 25.juuni
Türi; Rapla; Haapsalu 26.juuni
Laagripaiku ja tantsuplatse muudetakse kooskõlastatult valdadega.
Tegemist on veel väga algse infoga, mis ei ole mõeldud pähe õppimiseks. Kuigi üldine põhimõte on paigas võib kohtade ja aegade muutusi veel väga mitmeid ette tulla. Muudatused käivad läbi minu, seega olen valmis kõiki uutest ideedest koheselt teavitama.
kui keegi tahab lihtsalt ilusaid masinaid imetlema minna, siis Antsla lähistel saaks öömaja kah
vaatame kuidas selle ööbimistasuga jääks... teete mulle heina
Soovitus nr 1: Suursõiduks valmistudes tuleks endale selgeks mõelda, milline on sinu panus Eesti vanatehnikakultuuri tutvustamisesse. Ehk milline näeb välja see vanatehnika, millega sa tuled jaanipäevanädalal suursõidule. Kuna suur osa sõidust toimub piirkondades, kus igapäeva kasutuses on enamus Tallinna ja Tartu mõistes vanatehnika, st üle 25 aasta vanad 408; 412; 2101, 24 jne., siis on kohalike poolt piiratud näituseplatsidele praktiliselt võimatu pääseda näiteks GAZ 24-ga, mis ei ole pehmelt öeldes nii heas korras, kui tehasest väljunu. Kui Uunikute Talverallile spetsialiseerunud üle 25 aasta vanusel vanatehnika järelkasvul on küljes Vanasõidukite Suursõidu märk on ikkagi rahva jaoks toimuv mõistetamatu. Mina näiteks oma talveralli käulat suvisele üritusele ei too. (Talverallil oli muidugi ka suvise sõidu väärilisi sõidukeid.) Seega pangem rohkem rõhku vanatehnika väljanägemisele ja esitlegem vanatehnikat ikka vana ja väärtuslikuna!
Soovitus nr 2: Iga vanasõiduki valdaja peaks oma riietuses sobima oma tehnikaga kokku. Paraku on siin üks probleem. Kuna kõikides peatuspaikades on tegemist võidutule üritustega ja sügavalt hinge mineva rahvuslikkusega, siis on nõukogude agiitmaterjal paraku kultuuriliselt ebasoosingus. Ennekõike sõltub muidugi kultuur vanatehnikahuviliste väljapeetusest ja ajalooliselt täpse faktina võib GAZ 67 mehel olla seljas ka õige aastakäigu munder. Kuid Mosses või Volgas lällav miilits jätab võidutule rongkäigus vägagi kohtlase mulje ja vastandub raskekujuliselt rahvariides kohalikele tantsumemmedele. Arvestades nende päevade tegelikku tausta, on oht et ebakaine ja nõukogude sümboolikat kasutav inimene saab peomöllus kehavigastusi või kaotab elu! Seega rohkem isamaalisust ja rahvuslikkust!
Soovitus nr 3: Tihti arvavad vanatehnikud, et nende liiklusvahendile on vaja vähemalt kolme kaasaegset tehnilise abi autot ja, et haagissuvilat peab vedama ilmtingimata liisingupanniga. Julgen kinnitada, et see ei ole nii. Vanatehnika võib olla ka sellises korras, et ei vaja pidevat tehnilist abi või kui vajabki siis saab seda anda teise uunikuga. Tööriistad ja puksiirköie saab paigaldada ka uuniku varustusse ja samuti on võimalik jõulisema vanatehnikaga vedada haagissuvilat. Nimelt ei lasta kaasaegset tehnikat mitmetes kohtades, näiteks Jõgeval ja Antslas linna sissegi ja üsna ebamugav on korraldada elu samaaegselt näituse eksponaadi ja linna servas ootava haagissuvila vahel. Kohalikud võimud ei allu ka liisinguauto roolis näituseplatsile paluvale vanatehniku sugulasele, sest kui on vanatehnikaüritus, siis on vanatehnikaüritus ja ainult vanatehnika jaoks on broneeritud kesklinn. Arvestatavalt on uunikuid 300-400 ja selliste mahtude juures tuleb paraku teha selge vahe näitusel osalejate ja muu rahva vahel. Seega nautigem vanatehnika suursündmust ikka vanatehnika roolis.
ja veel:
Kahjuks kipuvad paljud noored ajalootõlgendajad seostama Volgat ja mitte ainult Volgat vaid kogu nõukogude tehnikat ohjeldamatu prassimise ja venelase mängimisega, andmata endale aru, et tehnika ja transpordivahend omab endas siiski ainult tehnikakultuuriväärtust, mitte ideoloogilist.
Ei ole kuulnud, et põrnikamehed joobnud peast Hitleriks kehastuks, kuigi seos nagu oleks või fiatimehed Mussoliniks.
-The goal in Life's Journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out and shouting "holy shit what a ride!"
Teadmiseks siis mitteosalejatele, et Jaanipõrnikad ja Vanasõidukite Suursõit kohtusid Põlvas. Uudistajaid jätkus kõikide autode jaoks. Nemad olid ehk vanemad ja haruldasemad, aga meie olime raudselt ilusamad ja lõbusamad!
Ja Tõnu Piibur kannab nüüdsest ainult Põrnikaklubi särki.
mitte mingid tuunitud.. toonklaasidega jne. Kuigi aastake on kuskil 69-72
