Elektrolüüs seisneb teatavasti selles, et elektrit juhtivas lahuses (elektrolüüdis) toimub alalisvoolu mõjul kaks protsessi - anoodil oksüdeerumine ning katoodil redutseerumine. Rooste eemaldamiseks saab seda rakendada nii, et kui katoodiks panna oksüdeerunud (roostes) rauatükk, siis roostekorba õhukeses metallilähedases kihis muutub oksiid tagasi puhtaks rauaks, mis, jäädes pulbrilisel kujul metalli ja ülejäänud roosteläraka vahele, muudab roostekihi pehmeks ja pinnalt kergesti eralduvaks.
Elektrolüüdina kasutatakse enamasti pesusooda (Na2CO3 - mitte ajada segi NaHCO3 ehk söögisoodaga) lahjat lahust. 1-2 supilusikatäit ämbritäie vee kohta peaks piisama. Alalisvoolu allikaga on muidugi keerulisem lugu. Parema puudumisel käib ka tavaline akulaadija, kuid parem oleks siiski selline toiteplokk, millel saab pinget suuremates piirides reguleerida. Minul on seni tööpinged jäänud vahemikku 1-10V ja voolutugevused 0,5-3A. Meeles tuleb pidada, et puhastatav detail ühendatakse miinus- ja anood plussklemmiga.
Ka anoodiga tuleb natuke vaeva näha - probleem on selles, et elektrolüüs toimub kõige paremini "otsenähtavuse" tingimustes, seega peab anood puhastatavat detaili igast küljest ümbritsema. Seda võib lahendada näiteks vanni seintele paigutatud pleki või varrastena. Elektrolüüsi mõjul anood hävib aegamööda ja tuleb mingi aja pärast asendada. Anoodi materjaliks sobib (protsessi mõttes) nii tavaline kui ka roostevaba teras, kuid roostevaba ei soovitata sellepärast, et seal oksüdeerumise käigus lisaks raua oksiidile tekkiv kroomi oksiid on mürgine.
Allpool on paar pilti velgede puhastamisest - algseis, protsess ise ja lõpptulemus.
Nagu igal asjal, on siingi omad plussid ja miinused. Niisiis eelised:
- suhteliselt lihtne ja odav (eeldusel, et vooluallikas on olemas). Pole vaja spetsiaalseid kemikaale, kuna töö teeb ära elektrivool.
- meetod on selektiivne ja mittedestruktiivne, kuna protsess toimub ainult roostekolletes - kahjustamata pinnale jääb näiteks ka värv peale (võrdluseks liivaprits, mis lõhub ühtviisi nii kahjustatud kui ka tervet pinda). Elektrolüüsiga puhastamist kasutatakse muuseas ka arheoloogiliste raudesemete konserveerimisel.
- suhteliselt kultuurne meetod, kuna protsessi käigus ei teki müra, tolmu, vibratsiooni ega paha haisu.
Puudused:
- puhastatavate detailide mõõtmed on piiratud, kuna neid peab saama (kasvõi mitmes osas) elektrolüüdilahusesse uputada.
- elektrolüüs ise ei puhasta pinda, kuna ta võtab rooste ainult lahti, mitte aga maha. Pildil oleva velje puhastamine toimus ikkagi käsitsi panniküürimisvahendite (traathari, nuustik, pasta) abil ja võttis tubli tunni aega (survepesu oleks ilmselt kiirem ja tõhusam olnud) .
- meetod ei ole väga kiire, elektrolüüsi kestuseks võib tavaliselt arvestada umbes ööpäeva. Mõnikord võib puhastamise käigus selguda, et kogu rooste ei tule veel lahti ja siis tuleb ese vanni teisele ringile saata.
- keerulise kujuga detailide sisemistes uuretes võib rooste alles jääda.
Nii näeb välja roostest puhastatud detail. Krobelised ja poorsed piirkonnad on endised roostekolded.
Siin pildil on elektrolüüsi vann pärast velgede puhastamise aktsiooni. Vanni põhjas on paks kiht rooste-muda, rämedalt roostes sõrestik on anood.
Kes teema vastu sügavam huvi, toksigu googlisse "electrolytical rust removal"
