Just nimelt,
väike jutustus kütteseadme olemusest.
Kuna seal ei ole süüteküünla olemust eriti täpselt lahti seletatud (aga küünal
ON kriitilise tähtsusega!), siis siin:
Süüteküünlast: parima tulemuse on andnud pika keermega
NGK LZKAR7A. Selle analoog on Champion REA6MC. Need küünlad ulatuvad hästi ahju põlemiskambrisse, kuigi standardkujul on ka nendega tahmumise probleeme, sest ahju koldes süüteküünal asub võrdlemisi jahedas tsoonis ega soojene isepuhastumise temperatuurini. Lühikese keermega küünlad tahmuvad seevastu väga kiirelt, paari käivitamisega. Sestap sai süüteküünalt modifitseeritud tahmumise probleemi vastu. Modifitseeritud süüteküünal töötab kindlalt. Pilt räägib rohkem kui 1000 sõna:
Süüteküünla sädevahemik originaalkujul.
Eemaldame külgelektroodi, näha on tahma, mis sinna on kogunenud. Tahm on voolu juhtiv aine ja kui tekib sild küünla elektroodide vahele, siis sädet ei teki, vool šunteerub mööda tahma.
Treime maha mutrivõtme jaoks mõeldud kuuskandi. Sobilik diameeter on Ø13..14 mm. Kui treimisvõimalus puudub, võib seda teha käia või viili abil.
Treime maha keermestatud osa keskelektroodi ümbert. Paras mahavõetav osa on 4...5 mm. Treimisvõimaluse puududes võib seda teha ka relaka või rauasaega. Ettevaatlikult, keskelektroodi keraamiline isolaator võiks terveks jääda.
Süüteküünal modifitseerimise vahefaasis.
Keskelektrood.
Otsime paar seibi. Terasseib on mõõtudega Ø12x19...20 ja vaskseib välismõõduga Ø19..20 mm. Seibid on vajalikud süüteküünla tihendamiseks.
Asetame seibid süüteküünlale, järjekorras nagu fotol on näidatud. Alles jääb ka süüteküünla originaal tihendusseib.
Ahju originaal hõõgküünal näeb välja selline. Pildil olev isend tarvitab 15A voolu 4V juures. See on üks peamine põhjus, miks kogu seda sädesüüdet teha.
Eemaldame hõõgküünlalt roostevabast plekist toruja katte. Muudame selle diameetrit väiksemaks, nii et välisdiameeter on Ø12 ringis. Selleks tuleb lõigata õmbluse kohalt väike riba metalli maha. Keevitame tekkinud torukese mõne punktiga kokku.
Keevitame tekitatud torukese süüteküünla otsa. Toruke on vajalik, et tekitada keskelektroodile vari koguneva tahma eest. Tahm koguneb nüüd torukese välispinnale, kust see lendub peagi ega lühista sädeelektroode. Torukest võib teha ka terasest, algse hõõgküünla kaitsetoruke juhtus lihtsalt olema käepärast ja roostevabast materjalist. Muu toruke tuleb sobivalt pilutada või perforeerida, et süüdatav gaas pääseks süüteküünla elektroodide juurde. Liiga hõredaks ei tohiks torukest teha, siis see ei varja küünla elektroode tahma eest piisavalt.
Külgelektroodiks kujuneb nüüd torukese pind. Tuleb silmas pidada, et sädevahemik ei saaks liiga suur, muidu säde ei löö üle.
Vajame ka algse hõõgküünla kinnitusmuhvi. See modifitseerimist ei vaja.
Muhv käib süüteküünla isolaatoriosa peale ja peab istuma parajalt maha treitud/käiatud/viilitud kuuskandi kohale.
Süüteküünla katsetamiseks ühendame selle piibuga. Ei tohiks unustada küünla korpust ühendada süütepooli/ahju korpusega.
Anname süüdet!
Selline plasmalaadne säde süütab gaasi kindlasti. Külgtoruga kaitstud sädevahemikuga süüteküünal vajab üsna harva puhastamist.
Paigaldame süüteküünla algse hõõgküünla muhvi abil. Muhvi pingutamisega ei maksa liialdada.
Piip peale ja valmis on. Kasutatav küünlapiip peab olema 0-oomise takistusega, sest mõlemal eelmainitul süüteküünlal on raadiohäirete summutustakisti juba sisse ehitatud. Kaks raadiohäirete summutustakistit jadamisi tõstaks küünla läbilöögipinge nii kõrgeks, et tõenäoline oleks läbilöök süütepoolis. See ei ole tervislik.