Huumorinurk
Postitatud: R Aug 27, 2004 9:43 am
Eestlased olümpiakülas
Andrus Kivirähk
Ruut Vargamäe vanad ja noored
Mart Siimann on vaevalt magama jäänud, kui tema ukse taga
taotakse. "Püha jumal, mis siis nüüd jälle on!" hüüab
olümpiakomitee esimees ega leia esimese hooga hommikumantlit.
"Üldse ei anta enam rahu!"
Ta topib jalad tuhvlitesse ning avab ukse. Selle taga seisab ähmi
täis Andrus Värnik.
"Tulge ruttu, ujujad on kuival!"
"Mida!" ehmub Siimann. "Kuidas kuival? Nad olid ju kenasti
basseinis..."
"Keegi on basseini tühjaks lasknud."
"Oh sa kurat küll!" vannub Siimann ja tormab mööda koridori
minema. "No kes siis selle seatembu tegi! Viimane kord ma tulen
teiega olümpiale, nagu lasteaed, ausõna!"
Jõutakse basseinini. See on tõesti tühi, põhjas lebavad uimased
ujujad ahmivad abitult õhku. Basseini servale on kogunenud
ülejäänud koondislased ja vaidlevad elavalt. Kuulda on, kuidas
Erki Nool kamandab Jüri Jaansonit - "Võta nüüd oma paat ja mine
õngitse nad välja!" - ning kuidas Jaanson seletab, et kuna
basseinis vett ei ole, siis ei saa seal ka paadiga sõita.
"Mis mokalaata siin peetakse! Keerake kähku kraanid lahti!"
kamandab kohale jõudnud Siimann. Kohe hakkabki vesi jälle basseini
voolama, ujujad on päästetud.
"No ma tahaks nüüd teada, kuidas see bassein tühjaks sai!" küsib
Siimann. Keegi ei vasta, viimaks poetab Erki Nool:
"Vahest mõni jõi vee ära?"
"Mis loll jutt see on! Kes jaksab nii palju juua?"
"Noh... elevant. Elevant võib väga palju juua. Paneb londi sisse
ja imeb nii mis luriseb."
"Kuidas see elevant peaks olümpiakülla pääsema?" käratab Siimann.
"Ära aja pada! Kreekas ei elagi elevante."
"Nojah, aga ta ehk ujus üle mere, ega Aafrika pole ju kaugel,"
alustab Erki Nool, aga jääb Siimanni nägu nähes targu vait.
"Pole siin ühtegi elevanti käinud!" ütleb olümpiakomitee esimees
kurjalt. "Selle basseini laskis tühjaks üks tavaline masuurikas ja
küll ma juba tema nime välja uurin. Noh! Rääkige! Kas keegi nägi
midagi?"
Keegi ei vasta, kõik vaikivad ning põrnitsevad oma varbaid.
Siimann hingab raskelt. No on seltskond! Muud ei tee, kui
pahandust. Näe, Läti delegatsiooni juht rääkis, et temal pole oma
hoolealustega mingit muret, keegi ulakust ei tee, korraldatakse
lõkkeõhtuid ja lauldakse kitarre saatel. Tema ei julge lõkkeõhtust
isegi mõelda, jumal hoidku, mõni põleb veel ära! Nad ei oska ju
rahulikult istuda, muudkui tõuklevad ja rabelevad. Näe, seal ta on
- Kristjan Rahnu kukub korraga basseini, nii et vahepeal juba
elavnenud ujujad suure hirmuga igasse kanti laiali põgenevad.
"Mis see oli!" karjub Siimann. "Miks sa basseini kukkusid?"
"Nool lükkas," kaebab Rahnu ja ronib puristades välja.
"Vale, mina pole lükanud!" õiendab Nool.
"Ole vait! Küll ma tean sind! Muudkui kiusad nooremaid! Sa oled
juba suur mees, Nool, neljandat korda olümpial, aga muudkui teed
pahandust. Kül-lap sina olid see ka, kes basseini tühjaks laskis,
mina usun küll."
"Ei lasknud, mis häda mul oleks seda tühjaks lasta!"
"Mina ei tea, mis häda. Sul on kogu aeg mingi häda. Kas sa
avatseremooniat mäletad? Teised tulid kõik kenasti tühjade kätega,
aga sinul oli ilmatu lipuvolakas kaasas, vehkisid sellega ja
torkisid meie ees kõndivaid neegreid tagumikku."
"Nad peeretasid, selle pärast ma torkasin. Ega avatseremoonial ei
tohi peeretada."
"Ära räägi rumalusi, mina olin ise ka seal. Mitte keegi ei
peeretanud. Nad olid väga kenad neegrid, sina lihtsalt ei saa
teistmoodi, kui pead pahandust tegema. Üks väike neeger hakkas
isegi nutma, sest sa lõid talle lipuga vastu pead!"
Nool kehitab õlgu ja tammub jalalt jalale. Siimann silmitseb teda
kurjalt. Küll on nuhtlus! Aga ega ainult see Nool üksi, need
teised on ka parajad. Nagu kevadised vasikad! Igal öösel viiakse
tüdrukute tubadesse sisalikke ja loobitakse aknast sodi alla.
Jalgratturid tegid oma joogipudelitest pritsid ja kastsid
möödujaid. ROK-i president ise sai veejoa otse näkku! Ja alles
eile tõstis Indrek Pertelson purjetaja Imre Taveteri koos
purjekaga puu otsa. Tuli kutsuda pritsimehed, muidu meest alla ei
saanud!
Siimann ohkab. Teine kord ta selle kambaga enam nii kaugele sõitma
ei hakka, teevad kahe-päevase ekskursiooni Saaremaale ja käib
küll.
"Ma lähen nüüd magama!" ütleb ta. "Ja palun, ärge tehke enam
lollusi! Ma tõesti väga palun, katsuge natukenegi inimesed olla!"
Kõik noogutavad vaikides. Vaevalt on aga uks Siimanni järel
sulgunud, kui puhkeb lärm.
"Kas sa seda tead, et kui tõmmata keelega üle olümpialipu, siis
näeb Riia linna?" küsib Erki Nool Gerd Kanteri käest.
"Ei tea. Aga kuidas sa sealt keelega üle tõmbad, lipp on ju
kõrgel."
"Mis sest, sinna saab ju ronida! Lähme, lähme!"
Aleksander Tammert ilmub võidukalt uksele, järjekordne sisalik
käes. Naised hakkavad kiljuma.
Andrus Kivirähk
Ruut Vargamäe vanad ja noored
Mart Siimann on vaevalt magama jäänud, kui tema ukse taga
taotakse. "Püha jumal, mis siis nüüd jälle on!" hüüab
olümpiakomitee esimees ega leia esimese hooga hommikumantlit.
"Üldse ei anta enam rahu!"
Ta topib jalad tuhvlitesse ning avab ukse. Selle taga seisab ähmi
täis Andrus Värnik.
"Tulge ruttu, ujujad on kuival!"
"Mida!" ehmub Siimann. "Kuidas kuival? Nad olid ju kenasti
basseinis..."
"Keegi on basseini tühjaks lasknud."
"Oh sa kurat küll!" vannub Siimann ja tormab mööda koridori
minema. "No kes siis selle seatembu tegi! Viimane kord ma tulen
teiega olümpiale, nagu lasteaed, ausõna!"
Jõutakse basseinini. See on tõesti tühi, põhjas lebavad uimased
ujujad ahmivad abitult õhku. Basseini servale on kogunenud
ülejäänud koondislased ja vaidlevad elavalt. Kuulda on, kuidas
Erki Nool kamandab Jüri Jaansonit - "Võta nüüd oma paat ja mine
õngitse nad välja!" - ning kuidas Jaanson seletab, et kuna
basseinis vett ei ole, siis ei saa seal ka paadiga sõita.
"Mis mokalaata siin peetakse! Keerake kähku kraanid lahti!"
kamandab kohale jõudnud Siimann. Kohe hakkabki vesi jälle basseini
voolama, ujujad on päästetud.
"No ma tahaks nüüd teada, kuidas see bassein tühjaks sai!" küsib
Siimann. Keegi ei vasta, viimaks poetab Erki Nool:
"Vahest mõni jõi vee ära?"
"Mis loll jutt see on! Kes jaksab nii palju juua?"
"Noh... elevant. Elevant võib väga palju juua. Paneb londi sisse
ja imeb nii mis luriseb."
"Kuidas see elevant peaks olümpiakülla pääsema?" käratab Siimann.
"Ära aja pada! Kreekas ei elagi elevante."
"Nojah, aga ta ehk ujus üle mere, ega Aafrika pole ju kaugel,"
alustab Erki Nool, aga jääb Siimanni nägu nähes targu vait.
"Pole siin ühtegi elevanti käinud!" ütleb olümpiakomitee esimees
kurjalt. "Selle basseini laskis tühjaks üks tavaline masuurikas ja
küll ma juba tema nime välja uurin. Noh! Rääkige! Kas keegi nägi
midagi?"
Keegi ei vasta, kõik vaikivad ning põrnitsevad oma varbaid.
Siimann hingab raskelt. No on seltskond! Muud ei tee, kui
pahandust. Näe, Läti delegatsiooni juht rääkis, et temal pole oma
hoolealustega mingit muret, keegi ulakust ei tee, korraldatakse
lõkkeõhtuid ja lauldakse kitarre saatel. Tema ei julge lõkkeõhtust
isegi mõelda, jumal hoidku, mõni põleb veel ära! Nad ei oska ju
rahulikult istuda, muudkui tõuklevad ja rabelevad. Näe, seal ta on
- Kristjan Rahnu kukub korraga basseini, nii et vahepeal juba
elavnenud ujujad suure hirmuga igasse kanti laiali põgenevad.
"Mis see oli!" karjub Siimann. "Miks sa basseini kukkusid?"
"Nool lükkas," kaebab Rahnu ja ronib puristades välja.
"Vale, mina pole lükanud!" õiendab Nool.
"Ole vait! Küll ma tean sind! Muudkui kiusad nooremaid! Sa oled
juba suur mees, Nool, neljandat korda olümpial, aga muudkui teed
pahandust. Kül-lap sina olid see ka, kes basseini tühjaks laskis,
mina usun küll."
"Ei lasknud, mis häda mul oleks seda tühjaks lasta!"
"Mina ei tea, mis häda. Sul on kogu aeg mingi häda. Kas sa
avatseremooniat mäletad? Teised tulid kõik kenasti tühjade kätega,
aga sinul oli ilmatu lipuvolakas kaasas, vehkisid sellega ja
torkisid meie ees kõndivaid neegreid tagumikku."
"Nad peeretasid, selle pärast ma torkasin. Ega avatseremoonial ei
tohi peeretada."
"Ära räägi rumalusi, mina olin ise ka seal. Mitte keegi ei
peeretanud. Nad olid väga kenad neegrid, sina lihtsalt ei saa
teistmoodi, kui pead pahandust tegema. Üks väike neeger hakkas
isegi nutma, sest sa lõid talle lipuga vastu pead!"
Nool kehitab õlgu ja tammub jalalt jalale. Siimann silmitseb teda
kurjalt. Küll on nuhtlus! Aga ega ainult see Nool üksi, need
teised on ka parajad. Nagu kevadised vasikad! Igal öösel viiakse
tüdrukute tubadesse sisalikke ja loobitakse aknast sodi alla.
Jalgratturid tegid oma joogipudelitest pritsid ja kastsid
möödujaid. ROK-i president ise sai veejoa otse näkku! Ja alles
eile tõstis Indrek Pertelson purjetaja Imre Taveteri koos
purjekaga puu otsa. Tuli kutsuda pritsimehed, muidu meest alla ei
saanud!
Siimann ohkab. Teine kord ta selle kambaga enam nii kaugele sõitma
ei hakka, teevad kahe-päevase ekskursiooni Saaremaale ja käib
küll.
"Ma lähen nüüd magama!" ütleb ta. "Ja palun, ärge tehke enam
lollusi! Ma tõesti väga palun, katsuge natukenegi inimesed olla!"
Kõik noogutavad vaikides. Vaevalt on aga uks Siimanni järel
sulgunud, kui puhkeb lärm.
"Kas sa seda tead, et kui tõmmata keelega üle olümpialipu, siis
näeb Riia linna?" küsib Erki Nool Gerd Kanteri käest.
"Ei tea. Aga kuidas sa sealt keelega üle tõmbad, lipp on ju
kõrgel."
"Mis sest, sinna saab ju ronida! Lähme, lähme!"
Aleksander Tammert ilmub võidukalt uksele, järjekordne sisalik
käes. Naised hakkavad kiljuma.
